Korduma kippuvad küsimused

Mis vahet on psühhiaatril, psühholoogil ja psühhoterapeudil?

Kõige olulisem erinevus on baashariduses. Psühhiaater on õppinud ülikoolis arstiks ning seejärel spetsialiseerunud psühhiaatriale. Psühholoogil on kõrgharidus psühholoogia alal. Psühholoogia on teadusharu, mis hõlmab paljusid valdkondi – näiteks organisatsioonide psühholoogia, reklaamipsühholoogia jpm. Üks psühholoogia eriharu on kliiniline psühholoogia, millel omakorda on kitsamaid suundumusi (näiteks neuropsühholoogia). Psühhoteraapia on praktiline. Psühhoteraapia suundi on väga palju erinevaid (näiteks psühhoanalüütiline teraapia, pereteraapia, gestaltteraapia, psühhodraama, kognitiiv-käitumuslik teraapia jpm.). Erinevate teraapiasuundade psühhoterapeutidel on väga erinev spetsiifiline väljaõpe. Psühhoterapeutide baasharidus võib olla väga erinev. Sageli on nad õppinud meditsiini, psühholoogiat või pedagoogikat, kuid psühhoterapeutide seas on ka muusikuid, insenere, filolooge jm. Psühhiaatri, psühholoogi ja psühhoterapeudi tegevus võib mõneti kattuda, kuid ravimite väljakirjutamine kuulub neist vaid psühhiaatrite (arstid) kompetentsi.

Kas psühhiaatrilistest ravimitest jääb sõltuvusse?

Laias laastus on psühhiaatrias kasutusel 3 ravimitegruppi – 1) antidepressandid, 2) rahustid ja uinutid ning 3) antipsühhootikumid. Rahustitest ja uinutitest võib sõltuvusse jääda küll. Seepärast soovitataksegi neid tarvitada vaid arsti ettekirjutusel. Kui mingil põhjusel on vaja tarvitada rahusteid ja/või uinuteid järjest pikemalt kui 2 nädalat, siis on näidustatud psühhiaatri konsultatsioon, et leida muu lahendus pikemaaegseks raviks. Antidepressantidest ja antipsühhootikumidest sõltuvusse ei jää.